Aina lähemale Jõulud,
aina ärevamaks meel.
Aga meie siin nii nõutud,
miks ei lumi tule veel?
Päkapikul vihmast märjad,
punasaapad, mis tal jalas.
Ustel vettind jõulupärjad,
meel on kurb, me aina halaks.
Täna küünlad laual läida,
hoolimata ilmast rõskest.
Küllap see ehk hinge täidab,
miskit head ka pista põske!
Teisel advendihommikul luges lastele K. Brown’i raamatut “Muki jõulud” lasteaia direktor Marika.
Muki üritas koduses majapidamises hirmsasti abiks olla, aga inimeste meelest ei õnnestunud see tal kohe kuidagi. Posti tuues augustas ta hammastega kõik postkaardid, torti mekkides rikkus selle ära ja kuuske sättides lükkas selle kogemata ümber. Viimaks sai Muki veel pahandada, sest ta olevat mingid jõulud ära rikkunud ja ta aeti majast välja. Vaesel koeral polnud õrna aimugi, mis need jõulud sellised on. Ta lonkis kurvalt lauta ja magas terve öö Põssa kaisus. Järgmisel päeval aga selgus, et jõulud on midagi väga toredat – Muki kutsuti sooja tuppa tagasi ja kuuse all ootas teda kingitus.
Imelist advendiaega!