Oktoobrikuus alguse saanud sari „Raamatureede Rõõmu raamatukogus“ jätkus ka novembrikuus. Igal reedel, sel ajal kui nooremad lapsed puhkasid kogunesid koolieelikud raamatukokku, kus neid ootas üks lasteaiatöötajatest.
04.novembril ootas raamatukogus lapsi lasteaia õppejuht Vivika. Ette loetavaks raamatuks oli Marta Taylorä raamat “Vanaema eri moodi sokid” Valitud lugu võimaldas arutleda kahel teemal. Esiteks teistele rõõmu valmistamine: miks on tähtis teistele rõõmu kinkida? Kuidas saad aidata teistel rõõmu tunda? Laste mõtted olid järgmised:
• Rõõmustan sõpru, vanemaid, tuttavaid. Saan neid naerma ajada.
• Minu emme teeb rõõmsaks lihtsalt MINA.
• Kui sa teed midagi head.
• Minu emmet rõõmustab see kui ma ütlen, et MA ARMASTAN TEDA.
• Kui sa teed pahasti, siis sa oled jälle sõbralik.
• NIi saab ka rõõmustada kui sa teed nalja.
Teine mõte, mida lugu endas kandis, oli julgus olla teistmoodi. Kui keegi on selline nagu ta on, siis me ei taha teda muuta. Me armastame teda sellisena nagu ta on.
11.novemrbil oli ette lugejaks Krattide rühma õpetaja Tiiu, kes luges lastele Kadri Kiho raamatut “Auglik päev” . Lustlik lugu rääkis sellest, kuidas Karl Joonas avastab ühel hommikul ärgates, et tema lemmiksoki sees on auk. See aga oli alles algus: mõni päev lihtsalt ongi erakordselt auklik. Poolel teel maale vanaema sünnipäeva tähistama sõitis isa läbi löökaugu. See rikkus autorehvi, mille sisse tuli omakorda auk. Kui palju auke on üldse olemas ja kust need kõik on tulnud? Näiteks ninaaugud, kust läheb õhk kopsudesse. Ninaaugud on seest karvased ja seal sees elavad kollid 👃🏻. Kõrva see on aga kõrvaaugud, Sealt lähevad igasugused hääled kõrva sisse ja me kuuleme 👂🏻. Mõnikord on kõrva sisse tehtud ka kõrvarõngaauk. Suu on ka üks suur auk 👄. Siis on veel hambaauk, kurguauk, augud juustu või makaronide sees, auklikud nõud, mutiauk, osooniauk, nööpauk, mäluauk, lukuauk, …. Mõned augud on sügavad, mõned põnevad, … Kogu maailm oleks justkui aukudest tehtud 🤔
18.novembril luges lastele taas Sipsikute rühma õpetaja Reet. Ette leotavaks raamatuks sel korral Liis Sein’ raamat „Ilus karuema“. Ühel päeval saabub väikelinna kuulus maalikunstnik Juan. Kõik linnaelanikud on elevil ja loodavad, et just temast maalitakse uhke portree. Nad ehivad ennast ja edvistavad kunstniku akna all. Kuid Juanil on hoopis midagi muud mõttes. Säravad portreed jäävad maalimata, linnarahvas solvub ja unustab kunstniku. Ainus, kes ei tüki esile, vaid seisab kannatlikult kunstniku akna all, on karuema koos oma pojaga. Kunstnik lukustas end mitmeks päevaks tuppa, et maalida ja kui ta otsustas linnast lahkuda, siis jättis rongijaama ühe maali. Karuema koos oma pojaga nägid maali ja vaatasid seda. See oli portree karuemast, kes polnud kunagi varem nii kena välja näinud. Ette lugemisele järgnenud vestlus arutelu käigus said lapsed teada, et lihtsus ja alandlikkus võivad olla voorusteks ja tagasihoidlikus privileeg. Seda osatakse hinnata mistõttu Sind märgatakse ja jääd meelde. Ole see, kes sa oled. Selleks, et silma paista ei pea olema edev ega kandma kõrgmoodi. Lisaks tekkis lastel arutelu, kes ikkagi maalis karuemast portree, kas raamatu illustraator või maalikunstnik Juan.
25.novembril oli järg jõudnud Naerupallide rühma õpetaja abi Maileni, kes valis ette lugemiseks Kim Fupz Aakesoni lihtsa, kuid sügava sisuga lasteraamatu “Lõvitüdruk”. Raamat jutustas loo väikesest tüdrukust nimega Louise, kes on vaikne ja tagasihoidlik, kellel pole sõpru, aga see-eest on tal midagi väga erakordset: nimelt lõvi! Kas tõesti saab korteris elaval tüdrukul olla päris lõvi? Louise on igatahes veendunud, et lõvi on tõeline. Lõvi on pealegi suurepärane sõber, kes aitab tal hakkama saada nii koolis kui ka kodus – annab talle jõudu, soojust ja kindlustunnet. Kui Louise kõrval on lõvi, siis ei saa tüdrukuga midagi halba juhtuda. Nimelt tundis väike Louise hirmu kõige ja kõigi ees eraldudes nii muust maailmast. Siis aga muutus kõik: naaberkorterisse kolis suurulukikütt. Louise pidi lõvi tema eest kaitsma! Selle kaitsmise käigus aga sai ta aru, et Lõvi ei olegi enam tema juures… ja hoopistükkis on ta leidnud endale teise, päris tõelise sõbra. Nii astub Louise ettevaatlikult välja oma fantaasiamaailmast. Raamat “Lõvitüdruk” rääkis lastele unistustest, kujutlustest, igatsusest sõpruse ja armastuse järele.
Suured tänud Lõvisüdamate rühma lapsevanemale Katrinile (Eesti Lastekirjanduse Keskus), kes meid iganädalaselt uute raamatutega varustab!
