Täna süütasime üheskoos kolmanda advendiküünla 🕯 🕯 🕯.
Mürakarude õpetaja Hiie luges lastele lugu “Peetri päkapikk”, mis pärines Leelo Tungla raamatust “Jõuluvana, kes kartis lapsi”. Nimelt oli viie-aastasel Peetril kaks soovi. Esimene nagu pisikestel poistel ikka – tahtmine kiiresti suureks kasvada. Poisil aga oli mitu jonnihoogu olnud. Kuid jonnimise ajal, teadagi, lapsed ei kasva, vaid hoopis kahanevad pisut, sest kisa kisub lapse keha pisemaks. Teine südamesoov oli kohtuda päris päkapikuga, kellega tahtis Peeter vestelda nagu mees mehega. Päkapikk on ju aus ja otsekohene mees. Nimelt huvitas Peetrit, kust päkapikk võtab kõik need kommid, õunad ja mandariinid, mis Peeter oma sussi seest leiab? Kas päkapikud on perekonnainimesed? Ja kui on, kas siis nende lastele toovad komme sussi sisse veel pisemad päkapikud kui nad ise? Hulk küsimusi oli ka jõuluvana kohta: kas jõuluvana põhjapõtradel on nimed? Kas jõuluvana magab mantliga või on tal öösel seljas pidzaama? Kas jõuluvana lapselapsed oma vanaisa ei karda? Kas nad tohivad kaks aastat järjest sama salmi lugeda? Mida jõuluvanad söövad ja kui kiiresti kasvavad? Peetri peas oli palju küsimusi. Aga päkapikku oli väga raske leida …
Advendihommik lõppes väikeste mürakarude ettenäitamisel üheskoos jõulutantsu tantsides.
Maagilist advendiaega soovides!