15.oktoobril käis Rõõmutarekese pere õppekäigul Pikakari rannas  – ikka eluliste elamuste saamiseks;)

Naerupallide õpetaja Annika kirjeldab käiku nii:

Täna sõitis Rõõmutarekese pere Pikakari randa. Juba kohtumine bussijuhiga tegi meele rõõmsaks. Sedavõrd tähelepanelikku, hoolivat ja abivalmis bussijuhti pole meil kunagi olnud.Sihtkohta jõudes vaimustusime tuulevaiksest sügisilmast, imekaunist rannaribast ja merevaatest, huvitava värvi ja kujuga kividest ning merel ujuvatest luikedest.

Johan Henriku õhutsel võtsime nõuks hakata otsima “tondikoobast”. Ega me keegi täpselt ei teadnud kuhu suunas peaksime liikuma. Kuid nagu öeldakse, julge hundi rind on rasvane, asusime lihtsalt teele. Võtsime nõuks, et läheme 45 minutit ühes suunas ja siis hakkame sama teed tagasi jalutama. Endal veidi ebakindel olek, et äkki eksime ära. Marten ikka uuris aeg-ajalt, kas meil GPS või kompass on?

Korraga aga läks niivõrd põnevaks, lapsed arvasid, et jalgteel vedelev komm, mullale puupulgaga tehtud kriipsud ning laudteele joonistatud grafitid on meile jäetud juhtlõngad, mis juhatavad meid “tondikoopani”. Ja mine sa nüüd tea, mis see oli, kas juhtlõngad või hoopis pime õnn – kuid äkitselt seisime “tondikoopa” ukse ees. No loomulikult läksime sisse!

Seejärel jälle laudteele tagasi ja männi alla pikniku pidama. Seekord linnuvaatlustorni ei jõudnud, aga ongi hea, jääb järgmisel aastal avastamiseks. Ah jaa, …kummikupesulas käisime ka.

Pärastlõunases vestlusringis vastasid lapsed küsimusele “Mis sulle tänase väljasõidu juures enim meeldis?” järgmiselt: tondikoobas, mänguväljak, laineid vaadata, piknik, rannas liiva sees jalutada, leitud kivid, bussisõit. Kõik nüansid said laste poolt nimetatud. Seega võib pidada väljasõitu õnnestunuks!

Pilte rühmade muljetest