Krattide rühmas on lõppemas põnev projekt põhja- ja lõunamaaloomadest. Lahked Kratid kutsusid ka lasteaiakaaslasi osa saama vestlusringist Roberti ja Hansu vanaisa Tiit Pruuliga, kes pajatas lastele jääkarudest ja oma seiklustest Arktikas. Tiit ja Maris Pruuli käivad Arktikas purjepaadiga, mis mahutab kümme inimest. Vanaisa Tiit demonstreeris lastele ka meremehe kõndi – et meremees tormisel merel tekil kõndides pikali ei kukuks kõnnib ta jalad harkis. Lastega korrati üle, et on kaks poolust – lõuna ja põhjapoolust. Ühel elavad jääkarud, teisel pingviinid.
Lapsed sai teada, et jääkaru ei tee talveuinakut, poegimise ajal vaid tukastab jääkoopas. Jääkarud söövad hülgeid. Hülgeid varitsetakse jääaugu serval, kui hüljes tuleb veepinnale hingama, siis karu haarab temast. Jääkarud on head ujujad – nad ujuvad aeglaselt, kuid jaksavad ujuda mitu päeva järjest. Jooksevad aga väga kiiresti. Jääkarusid ei tohi küttida, Arktikasse minnes läheme jääkarule külla, seal on tema kodu. Kliima soojenemise tõttu Arktikas ja Gröönimaal jää sulab, mistõttu ei saa jääkarud jää peal hülgeid varitseda ja kannatavad tühja kõhu käes ning kipuvad lähedal asuvatesse küladesse. Nii on inimesed omavahel kokku leppinud, et keegi ei lukusta uksi – ohu korral saab varjuda majja. Huvitav fakt oli ka see, et jääkaru on nagu kass, kes mahub läbi igalt poolt kust mahub läbi tema pea.
Veel räägiti lastele morskadest, põhjapõdrast, muskusveisest, polaarrebasest ja sinivaalast. Lapsed said teada, et ainus loom keda jääkaru veidi kardab on morsk, ja seda tema suurte kihvade pärast – ta on võimas loom, kes võib jääkarule viga teha. Morsk tundub aeglane, kuid vajadusel liigub oma loivadega väga kiiresti.
Põhjapõdrad seevastu ei ründa kedagi. Nemad otsivad söögiks kivide vahelt sammalt. Arktikas kasutatakse põhjapõtru transpordiloomadena. Ka muskusveis toitub samblikest. Polaarrebane eelistab linde ja hiiri. Osa linde lendab põhjapooluselt Eestisse talvituma. Vaalad on 30 meetrit pikad. Vaala saba on nagu inimese sõrmejälg, ei ole teist samasugust saba. Sinivaal võib olla ohtlik, võib uputada laeva. Vestlusringi lõpuosas said lapsed esitada maailmaränduritele küsimusi. Lapsi huvitas:
• Kas sinivaal on ohtlik?
• Kuidas te kõiki neid ohtlike loomi pildistada saite?
• Kui palju veeloomi ohtlike on?
• Mitmes maas sa oled käinud?
• Kui pikad on morsa kihvad?
• Miks morskadel lähevad kihvad katki?
Pärastlõunastes vestlusringides meenutasid väikesed rõõmutarelased hommikusest kohtumisest Tiit Pruuliga järgmist:
• seal rääkis, et sinivaal võib olla inimestele ohtlik. Ta võib oma sabaga nii laevale vastu minna, et laev upub ära. Paistab, et morsk pole kiire, aga ta on väga kiire kui ta saaki jahib;
• see, et ühes kohas on alati uksed lahti, et kui väike tüdruk näeb jääkaru, siis ta saab minna majja peitu. Jääkaru kardab morska, sest neil on kihvad;
• morskadel on väga pikad kihvad;
• Tiit läks enda lapsega kuskile jalutama. Maris nägi laevalt ja raadiosaatjaga helistas, et jääkaru. Nad jooksid kiiresti kummipaati. Tuli välja, et see oli polaarrebane. Jäärkaru on kiirem kui inimene ja kiire ujuja;
• Purjekat peab vahepeal roolima, et sa ei sõidaks millelegi otsa ja saaksid sõita õigesse suunda;
• Jääkarud on ohtlikud loomad. Nad võivad inimese ära süüa- kui inimene tuleb talle liiga ligidale;
• Kui jääkaru tuleb inimesele liiga ligidale, siis võib lasta hoiatuseks püssiga õhku pauku;
• Igal vaalal on erinev sabamuster, nagu inimestel sõrmejäljed;
• Jääkaru on väga pikk kui ta püsti tõuseb.
Rõõm koostööst vanavaematega, kooskasvamisest ja -õppimisest ning uutest teadmistest!