Pikutajate 2. lastekoosolekul meenutasime, milles olime eelmine kord kokkuleppinud – saali tulles teen endale vaikselt “pesa”, kus mõnusasti 30 minutit puhata ja pikutada. Vaatasime veelkord kellat palju see 30 minutit on, seejärel jääb 15 minutit aega vaikseks/rahulikuks tegevuseks ning mis kell puhketund lõppeb.
Panime saalikapi uksele ka KÕIKIDE HEAOLU toetavad kokkulepped: KEHA ON RAHULIK. OLEN VAIKSELT. KÕRVAD KUULAVAD. SILMAD VAATAVAD.
Lapsed said jagada oma mõtteid järgmistel teemadel:
1. Mida ootan puhketunnilt?
- Rahulikult olemist.
- Keegi võiks unejuttu lugeda.
- Ma loodan, et see puhketund on lõbus – need asjad mis me puhketunnis teeme, joonistamine ja need pallid (stressipallid ehk rõõmupallid), mis me tegime.
- Jäätisepulkadega ehitamist.
- Ma ootan seda, et nagu üks laps valvaks kõiki lapsi – oleks nagu korrapidaja.
2. Mis võiks olla ruumis, kus käiakse puhkamas/pikutamas? Milline meeleolu võiks valitseda?
- Rahulik,
- Vaikus.
- Muusika.
- Unejutt.
- Et keegi ei rahmelda.
3. MIs aitaks puhkamist toetava meeleolu luua?
- Rahulik meeleolu, nii et sa leiad endas rahu. Nagu sa oleksid rannas ja pikutad ühe teki peal ja kuulad laineid või et nagu pikutad tähistaeva all.
- Kujutad ette, et lähed piknikule, pikutad, kuulad linnulaulu ja puudesahinat.
Arutelu järgselt leidis iga laps endale mõnusa asendi matil kuulates sealjuures oma keha – kes soovis rätsepaistes istuda, kes pikutada, kes kaisutada pleedi/patja/kaisukat, kes pani pea padjale, kes võttis endale pleedi ümber jms. Lugesime raamatust “Meelerahu muinasjutud. Aladdini võluvaip – ja teised muinasjuttudel põhinevad meelerännakud lastele” teise peatüki ” Väike merineitsi”. Lapsell tuli vaimusilmas ette kujutada, et ta merineitsi, kes ujub selges sinirohelises ookeanis ning temast mööda ujuvad mitmevärviliste kalade parved, liuglevad kuninglikud merihobud, allpool liival ronivad krabid ning korallkaljul tantsib kaheksajalg. Laps sai otsustada, kas ja kui sügavale soovib ta sukelduda, kas ja kui kiiresti ratsutada delfiini seljas, millal ujuda kaljunukini ja ronida kalju peale päevitama. Harjutuse kaudu said lapsed valida, otsutada ning tunnetada lõdvestust, õnnetunnet, kergust, uut jõudu ja värskust. Iga lapse kujutluspilt võimaldas lapsel teha läbi omaenda erakordse seikluse.
Soovijad said oma kujutluspilti kaaslastega jagada:
- Merineitsi muutus rahulikumaks ujumisega.
- See jutt mõjus rahustavalt.
- Minul tekis silmade ette selline pilt, et ma kohtasin väikest merihobukest, kes kutsus lõbusõidule ja siis leidsin kaheksajala, kes valvas ühte aaret.
- Ma nägin oma kalaparve, seal oli haug, ahven, särg, kilud.
- Mina nägin värviliste merineitsite sabasid ja merineitsisid – seal oli niipalju erinevaid värve.
- See oli nii tore, et sa said meid rahustada.
- Mina käisin meres jalutamas ja siis üks merihobu kutsus mind ratsutama. Ja kui ma maha tulin ja suplesin, siis ma nägin hästi palju värvilisi kalu.
- Ma olin ühe kalju peal, olin seal natuke ja nägin et tuli üks delfiin kalju juurde ja tahtis, et ma sõidaksin temaga. Kui ma olin ära sõitnud, siis läkisn ookeanisse vaatama ringi.
Seejärel joonisats iga laps oma kujutluspildi paberile.
Puhketunni lõpus said soovijad teha stressipalle, mida kutsume pikutajate rõõmupallideks. Aeg-ajalt on keeruline/raske rahuneda, aeg maha võtta, pikutada. Pehme ja mõnus kuivainetega täidetud stressipall peopesas pigistamiseks aitab maandada ärevust, emotsioone rahustada, mahalaadida kogunenud pinged ning on ka hea abivahend käe- ja sõrmelihaste treenimiseks, käemotoorika arendamiseks. Üheskoos said ka põrandad mahapudenenud kuivainetest puhtaks.
Nalja nabani – lapsesuu!
Laps: “Me oleme nagu tibupojad, kes on üksi jäetud oma pessa” 🐥
Õpetaja: “Kuidas üksi jäetud. Me oleme siin koos nagu üks suur kanapere” 🐔🐤🐥🐤🐤🐥