Oleme jooksva õppeaasta algusest võimaldanud 5-6-a. lastele, kes lõunaund enam ei vaja, valiktegevusena pikutamist koos vaikse tegevusega lasteaia saalis.
Nii kogunesime ka täna saali, kuid eesmärgil vaadata tagasi I poolaasta puhketunni korrladusele: mis meeldis? Mis toetas puhkamist/pikutamist lõunatunnil? Mis tekitas segadust, ebamugavust, oli häiriv? Mida ootan puhketunnilt? Miks lõunane puhkeaeg on vajalik? Mis kokkulepped peaksid puhketunniks olema? Mis võiks olla ruumis, kus käiakse puhkamas/pikutamas? Milline meeleolu võiks valitseda selles ruumis? Mis aitaks pikutamist toetava meeleolu luua? Kui pikk võiks olla puhketund? Milliseid tegevusi võiks puhketund sisaldada?
Saali seinal olevalt kellalt uurisime, kui pikk aeg on 1 tund ja kolmbveerandtundi. Hääletuse tulemusena otsustasid lapsed, et senise tunni asemel kestab puhketund kolmveerand tundi ehk 13:30-14:15. Sellest 30 minutit on rahulikult ja vaikselt olemise aeg, millele järgneb rahulik tegevus.
Lapsesuu:
- Häiriv on see, et mõned teevad siin rumalusi.
- Natuke pikk, teeme pool tundi.
- Puhketund on vajalik sellepärast, et me puhkaksime.
- Pärast puhketundi mängin vaikselt rühmas, sest väikesed veel magavad, et nad saaks kauem puhata.
- Oleme saalis pikutanud, puhanud, muusikat kuulanud, rahulikult olnud, joonistanud, korkidest tähti nt A, Y jne ladunud, pulkadest teinud päkapikke ja jõuluvana, supervõimet ehk kuulamisvõimet arendanud.
- Koguneme saali, et saaksime puhata.
- Ei pea magama, aga võib magada.
Aeg-ajalt on aga keeruline/raske rahuneda, aeg maha võtta, pikutada – nii valmistas iga laps endale stressipalli, mida kutsume pikutajate rõõmupalliks. Pehme ja mõnus kuivainetega täidetud stressipall peopesas pigistamiseks aitab maandada ärevust, emotsioone rahustada, mahalaadida kogunenud pinged ning on ka hea abivahend käe- ja sõrmelihaste treenimiseks, käemotoorika arendamiseks. Puhketunni lõpus said üheskoos põrandad mahapudenenud kuivainetest puhtaks.
Vestlusringi järgselt leidis iga laps endale mõnusa asendi matil kuulates sealjuures oma keha – kes soovis rätsepaistes istuda, kes pikutada, kes kaisutada pleedi/patja/kaisukat, kes pani pea padjale, kes võttis endale pleedi ümber jms. Lugesime raamatust “Meelerahu muinasjutud. Aladdini võluvaip – ja teised muinasjuttudel põhinevad meelerännakud lastele” esimese peatüki “Aladdini võluvaip”. Lastel tuli vaimusilmas ette kujutada, et neil on Aladdini võluvaip ning ette kujutada/fantaseerida, mis mustreid ja värve on vaiba valmistamisel kasutatud. Öeldes võlusõnad “abrakadabra” hakkas võluvaip maapinna kohal hõljuma. Iga laps sai otsustada kui kõrgel/madalal või kui kiiresti/aeglaselt vaip sõidab. Harjutuse kaudu said lapsed valida, otsutada ning tunnetada lõdvestust, õnnetunnet, kergust, uut jõudu ja värskust.. Iga lapse kujutluspilt võimaldas lapsel teha läbi omaenda erakordne teekond.
Lõdvestusharjutuse lõpus sai iga laps soovikorral jagada teistega tekkinud kujutluspilti.
Lapsesuu:
- Vaip oli helesinine. liikusin kiiresti, lendasin Tamsalu vanaema Leena juurde.
- Sõitsin 1000km/h korallisaartele sini-must-valge mustri värvi vaibaga.
- Sõitsin sinka-vonka roosat värvi vaibaga Peipsi äärde, kuna seal on mu maakodu/suvila.
- Minu vaiba värv oli kuldne ja roosa. Sõitsin sinka-vonka, ainult et rahulikult, sest kui ma kiiresti ei sõida, siis ei või ka midagi halba juhtuda. Ja ma lendasin Kuressaarde vanaema ja vanaisa juurde.
- Minu vaip oli kuldne, lilla, roosa, sätendav, … enda vanaema ja vanaisa juurde Muhus, mina sõitsin 10km/h.
- Sõitsin Kanaaridele tumesinise, teemant, kuldne taust, lainelise mustriga.
- Minu vaiba värv oli kollane. Ma lendasin vanaema juurde Tartu.
Jätkukoosolek kokkulepete visuaalide loomiseks toimub lähiajal. Samuti puuduolevate stressipallide meisterdamine.