5-7-aastased naerupallid osalesid Eesti Lastekirjanduskeskuse teematunnis „Aabitsakukel külas“.
Miks aabitsa kaantel on kõige rohkem kujutatud kukke? Ikka sellepärast, et kukk oli talus kõige tähtsam lind, äratas üles ja kutsus lapsi õppima.
Tunnis tutvuti eri aegade aabitsatega (sh erilised, murde- ja viipekeelsed).
Räägiti, kuidas vanasti lugema õpiti. Uuriti ladina ja gooti tähestikku. Teematunnis osalenud lapsed proovisid oma nime esitähte gootikirjas kujutada. Nii saadi aimu sellest, et sel moel kirjutamine ei olegi nii lihtne, mis tõttu vanasti õppisidki lapsed tähestiku kaks talve järjest, sest koolis käidi ainult talviti. Kui tähed selged sai hakata sõnu kokku veerima. Vanim aabits aga oli hoopis puitplaadil. Kahjuks ei ole need säilinud ning nende olemasolu kinnitavad vaid vanad raamatupildid.
Lisaks loeti ja mängiti läbi vana aabitsajutt ning õpiti selgeks vanaegne tähemäng.
Lapsed said teada, et vanades aabitsates olid ka joonistamisülesanded koos õpetusega. Näiteks, joonista hiir ühe joonega. Ühe joonega mõne eseme või olendi joonistamine tundus laste jaoks põnev. Nii pandi end hiljem rühmas proovile nii jalgpalli, inimese kui koera joonistamisega.
Veel tutvuti punktkirjaga ning meisterdati tähekaarte.
Rõõm eri ilmelistest aabitsatest, vanaaegsetest aabitsajuttudest ja -mängudest!